4 lendu ja AAS!!

Tsaukaa kallid lugejad!

7.augusti hommikul kell 5:30 algas minu, Moona ja Beatrixi seiklus Lõuna-Ameerikasse. Tallinna lennujaama tuli meid saatma Eesti YFU-st vabatahtlik, kes aitas meid kohvritega ning rääkis veel vajalikud asjad üle. Peale seda jätsime viimast korda hüvasti oma perede ja tuttavatega ning oligi aeg minekuks.

Esimesel lennul Amsterdami saime kolmekesi kõik koos istuda ning muljeid vahetada. Minul oli tol hetkel väga rahulik ja rõõmus olla. Pisaraid ma ei valanud, sest üritasin end rahustada positiivse mõtteviisiga. Amsterdami jõudsime edukalt, kuid seal ootas meid ees peaaegu 10h paus enne Pariisi lendu. Tegime aega parajaks söömisega, jutustamisega, lennujaama avastamisega ning lausete tõlkimisega. Peale seda julgen küll väita, et tean Amsterdami lennujaama une pealt.

Lend Pariisi möödus küllaltki kiirelt ja ilma muredeta, kui välja arvata, et Beatrix endale lennukis kohvi peale ajas. Pariisi lennujaama jõudes vajusid meil kõigil vist silmad suureks. Minu jaoks oli see alles luksus. Igal pool oli mõne kalli brändi pood ning uhked tuled ja kaared. Oma lendu oodates kohtusime teiste Eesti VÕP-idega, kes olid omal teel Uruguaysse. Vahetasime muljeid ja pesime vahelduseks hambaid, sest meie reis oli selleks hetkeks juba küllaltki kaua kestnud. Seal läks aeg kiirelt ning jõudiski kätte hetk, kus pidime sammuma oma pikima lennu pardale. Sellele eelnevalt kohtasime vahetusõpilast Taanist, kes meiega koos lennule tuli.

Lend Santiagosse kestis 13h ja 50min. Ebareaalselt pikk aeg, kus mina istusin teistest 20 rida kaugemal. Kohaga läks mul ikka eriti suurepäraselt, sest istusin täpselt lennuki keskel, kus minu kõrval olid inimesed, kes pidevalt magasid ja selle tõttu ei saanud ma ka eriti palju sirutamispause teha. Ega mul muud üle ei jäänud, kui üritada magada või filmi vaadata. Mugavat asendit ma lõpuks ei leidnudki ja seetõttu ei olnud see ka eriti nauditav lend. Vahepeal pakuti meile ka sooja sööki, mis mulle üllatavalt hästi peale läks.

5h oli maandumiseni, kui tuli Moona minu juurde ettepanekuga kohti vahetada, et ka mina saaks vahelduseks kellegagi lobiseda. Sellest hetkest läks juba libedamalt, päike hakkas tõusma ning Tšiili mäed hakkasid paistma. Maandusime kerge hilinemisega Santiagosse ning lennukist välja astudes ei arvanud ma küll, et seal päriselt nii külm on. Võin kinnitada, et 2 kraadi ei ole soe.

Teadsime, et Tšiili jõudes peame kohe ära täitma deklaratsiooni, sest tõime Eestist kaasa nii mõndagi head ja paremat. Seda täites olin küll valmis otsad andma, sest ma tegin lõpuks seda vähemalt kolm korda. Õnneks saime kõik lõpuks selle tehtud ning saime edasi minna passikontrolli. Sealt pääsesime kenasti läbi ja saime oma kohvrid samuti kätte. Kõik oli justkui liiga hästi läinud, kui pidime deklareerimisosakonnast läbi minema. Minul paluti kohver lahti võtta, sest olin kaasa pakkinud purgi mett. Härra lindi taga vaatas selle paar korda üle ning siis otsustas, et seda ta minuga kaasa siiski ei anna. Sellele eelnevalt ei saanud ma muidugi märkamata jätta, et minu kohvril oli sisemine lukk katki läinud ehk kõik mu asjad lendasid seal lindi peal segamini. Aga mis seal ikka, vähemalt jõudsime kenasti kohale :)

Saabumiste osakonnas tervitasid meid soojade kallistustega YFU Tšiili vabatahtlikud ning juhatasid meid teiste Tšiili vahetusõpilaste juurde. Kohtasin seal ka esimest korda oma tulevast kodukaaslast Jolinat Saksamaalt. Temaga saime koheselt hästi läbi ning jäime jutustama.

Lennujaamast viis meid buss Santa Cruzi, kus toimus 3-päevane AAS (aasta alguse seminar). Varasemas infos oli kirjas, et sõit sinna kestab umbes 1,5h, kuid lõpuks sõitsime sinna vähemalt 3h. Õnneks oli sõit põnev, sest igal pool olid mäed ning palju uut, mida vaadata. Tšiilis on väga palju hulkuvaid koeri, kes jalutavad ringi isegi suurlinnades ja seda oli üsna kurb vaadata. Seminarile jõudes jagati meid tubadesse. Mina veetsin esimese öö üksinda, kuid hiljem liitus minuga üks šveitsi tüdruk. Esimesel päeval ei olnud meil palju tegevusi, sest kõik olid väsinud ning tahtsid magada. Sellegipoolest saime maitsvat sööki, mis oli 3-käiguline. Eelroog oli supp, kus tegelikult tahket toitu isegi sees ei olnud, ainult vedelik. Sarnast puljongit saime ka järgmistel päevadel lõunasöögiks. Sellele järgnes pearoog, mis oli minu jaoks ikka päris suur portsjon. Ja muidugi ei saanud lõuna lõppeda ka ilma magustoiduta, kus tõesti rõhk on sõnal magus.

Seminari ülesehitus oli väga sarnane ELO-le (eelorientatsioon), kus meil olid pisikesed grupid terve seminari vältel. Nendes tegime erinevaid ülesandeid ning õppisime pisut rohkem Tšiili kohta. Minu lemmik töötuba oli Tšiili slängist, kus meile tutvustati mitmeid sõnu, mida ei kasutata teistes hispaania keelt kõnelevates riikides.

Nagu mainitud, siis esimene šokk oli minu jaoks sealne kliima, mis oli oodatust palju külmem. Ööd möödusid mul vähemalt kolme tekiga, mille all ikka lõdisesin. Mingil hetkel läks seal juba soojemaks, kuid sealse niiske kliima tõttu ei anna seda võrrelda Eesti omaga. Teine harjumatu asi oli minu jaoks vetsupaberi viskamine prügikasti. Võin ausalt tõdeda, et üks kord hakkas meie ühisvets isegi vett üle ajama, sest me unustasime vetsupaberit õigesse kohta panna, väga piinlik. Õnneks lahenes see kenasti.

Viimasel päeval pidid kõik enda riigi kohta tegema esitluse, kus oli vaja müüa teistele midagi oma riigist. Meie eestlastega otsustasime müüa digitaalset hääletamist. Hiljem valiti meie esitlus ka parimaks ja saime selle eest väikese meene ;)

Seminar lõppes hommikusöögiga, milleks nagu ikka oli tee, sai ja palta, mis on Tšiilis avokaado. Seda süüakse tihti ka once-l, mis on söögikord lõuna ja õhtu vahel, minu lemmik osa päevast. Peale hommikusööki oli aeg kõigil oma host-peredesse minna.

Mina koos nelja teise tüdrukuga pidime minema lennujaama, kellest kolm tulid minuga Copiapósse. Lend ise oli küllaltki lühike ja rahulik. Väga hästi sai lennuki aknast näha kõrbe ja mitmeid mägesid.

Maandusime ilusti Atacama lennujaamas, kus tulid meile vastu meie host-pered. Minu host-ema oli teinud sildi koos meie nimedega, mis oli ülimega armas. Sealt edasi oli sõit koju ja sellega sai see pikk retk läbi.

Edasistest tegemistest saab juba tulevikus kuulda ;) Loodan, et nautisid!

Sandra ♡