Reis maailma lõppu

Hei-hei!

Käes on aprill, mis tähendab, et siin on kätte jõudnud sügis! Minu kõrbelinnakeses püsib ilm kuumana veel umbes maikuuni, kuid hommikud kisuvad aina jahedamaks. Märtsi lõpus oli YFU meile andnud võimaluse osaleda vabatahtlikul reisil, et näha rohkem Tšiilit ja veeta aega teiste vahetusõpilastega. Valik oli San Pedro de Atacama ja Torres del Paine vahel ning otsustasime ikka teise kasuks. See on Tšiili rahvuspark, mis asub täiesti viimases, XII regioonis ja mida nimetatakse isegi Tšiili Antarktikaks.

Pika sõiduga alustasime 28.märtsi hilisõhtul, kus pidime sõitma bussiga Santiagosse. Sõit kestis umbes 11h ehk jõudsime kenasti hommikuks kohale. Päeva veetsime Santiagos niisama ringi vaadates ja einestades, kasutasime seda aega puhkamiseks. Sellel päeval kohtusin ma ka esimest korda oma tugiisikuga! Ööseks pidime minema YFU kontorisse, et sealt edasi lennujaama minna. Väga põnev oli kõiki vahetusõpilasi uuesti näha, sest nii pikk aeg oli möödunud viimasest korrast kui kohtusime ja rääkida oli palju.

Lend ise kestis viis tundi, kuid sinna kuulus ka vahepeatus ühes teises linnas. Jõudsime kohale kell 12 ja läksime otse lõunatama. Kõik olid tol hetkel väga väsinud, kuid siiski läksime lühikesele matkale. Külastasime ka ühte koobast ja seejärel suundusime hotelli. Pikemaks see päev ei veninud ning saime puhkama minna.

Järgmisel päeval oli varajane äratus, et minna esimesele tõelisele matkale. Sel päeval oli plaan teha 6,4km rada, mis giidide sõnul oli mõeldud algajatele. Minu arvates oli see tõeliselt imeline, sest maastik oli mõnus, vaated olid uskumatud ja nägime isegi paari looma. Ilmaga meil õnneks vedas, sest lubati vihma, aga jäime lõpus ikka kuivaks. Päeva lõpus oli meile ettenähtud legendide õhtu, kus meile räägiti Patagoonia põliselanikest ning saime ka oma enda põlisrahva luua. Iseenesest oli see isegi täitsa põnev, aga kõik olid päevast nii väsinud, et vaevu püsisid silmad lahti.

Kolmas päev ehk teisipäev oli plaan minna samuti ühele matkarajale, kuid tuli välja, et sinna minekuks polnud meil piisavalt giide ehk läbisime hoopis ühe lühema raja. See oli küllaltki lihtne ja minu arvates ka mitte nii vapustav nagu eelneval päeval, aga siiski vahva. Enne lahkumist tutvustasid giidid meile veel veidi selle koha ajalugu ja siis läksime edasi bussi. Läksime vaatama ühte juga ja järve, mis olid tõepoolest IMELISED. Sealsete vete värvus on ikka tõeliselt uskumatu ja imeilus, too järv oli üks mu lemmikutest terve reisi jooksul. Sellega aga meie päev jõudis vaikselt lõpule ja saime varakult magama minna, et valmistuda kõige olulisemaks päevaks.

Kolmapäeval ärkasime 5:45, et alustada varakult meie suurt päeva. See päev näis ette matka Base Torres juurde, mis on tõenäoliselt kõige populaarsem rada terves pargis. Kõik hoiatasid meid varakult, et seal on külm, tuuline, lumine ja vihmane, kuid seda oli siiski keeruline ette kujutada. Selleks päevaks soovitati meil ka jalutuskepid rentida, mida mina ka tegin. Enne alustamist kirjeldasid giidid meile raja erinevaid etappe, mis varieerusid suurtest kividest kuni rahuliku metsateeni välja. Umbes kella üheksa kanti alustasimegi reipal sammul retke kõrgele mägedesse. Esimesed 30min olid väga rahulikud, kuid sealt edasi tuli üks pikk mäkke tõus, mis oli ausalt öeldes kohutav. Tegime peale seda pausi, et veidi vett juua ja siis edasi minna. Peale seda oli pigem rahulikum teelõik ja jõudsimegi poolele teele, kus sai veidi sööki näksida ja hinge tõmmata. Seal oli isegi restoran ja hobused, mis oli nagu üks suur peatumispaik. Peale 15min pausi suundusime edasi metsa, mis oli ilmselt mu lemmik osa, sest sinna ei paistnud päike ja rada oli küllaltki lihtne. Juba arvasin, et palju pole jäänud, aga siis algas kõige hullem osa: suured kivid. Need olid justkui hiiglaslikud astmed, mis kohe üldse ei tahtnud läbi saada. Sel hetkel mõtlesin küll, et ma kohale ei jõua. Jõudsime mingil imekombel metsast välja ja siis oli väga hästi näha, kus meie lõplik sihtpunkt on ja see oli kaugel. Täiesti ebareaalne oli vaadata kui kaugel on teised inimesed ja kui palju on veel jäänud. Ma olin sel hetkel kahekesi ühe soomlasega ja see lõpp oli täielik mentaalne võitlus. Ma arvan, et ilma temata ei oleks ma kohale jõudnud. Pingutasime need viimased vaevalised meetrid ära ja lõppude lõpuks jõudsime kohale. Vaade oli üks ilusamaid, mida ma oma elus näinud olen, kuid mõtlesin koheselt, et need viimased neli tundi ei olnud seda väärt. Minu jaoks oli see midagi, mida ma teen kord elus, kuid mitte kunagi uuesti. Ühesõnaga, üleval tegime palju pilte ja sõime lõunat ja siis oligi aeg sammud tagasi seada. Tagasiminek oli isegi täitsa nauditav. Üritasin püsida esimeses grupis ja eks ikka allamäge on lihtsam. Suutsin nautida kogu teekonda, mis oli minekuga võrreldes ka palju lühema ajakuluga.

Viimastel meetritel nägime gruppi inimesi, kes vaatasid ühte konkreetsesse kohta ja tegid pilte. Mõtlesime kohe, et seal peab midagi põnevat olema ja meil oli õigus. Seal oli puuma, mis oli võrratu kirss tordil sellele tervele matkale. Tegime muidugi palju pilte, kuid vaikselt ja ettevaatlikult.

Sellega sai meie suurim väljakutse läbi. Pärast bussiga tagasi sõites oli paljudel väga hea tuju, laulsime, naersime ja saime olla uhked meie saavutuse üle.

Neljapäev oli meie viimane täispikk päev, kus oli plaan sõita veelgi rohkem põhja poole linna Punta Arenas. Sõit sinna kestis umbes kolm tundi, mis möödus küllaltki kiirelt. Kohale jõudes läksime esimesena kohe lõunat sööma, sest kõigil olid kõhud tühjad. Lõunatasime ühes restoranis, kus olid seintel mitmed maailmakaardid, kuhu olid paljud inimesed lisanud ka enda sõnumeid. Leidsime isegi ühe eestlase pandud sildikese üles.

Peale seda läksime muuseumisse ja tegime veel linna peal ühe tiiru. Selle päeva õhtuks anti meile tsipa rohkem vaba aega, et saaksime viimast õhtut veel nautida. Selle öö veetsime väga mõnusas hotellis, kus saime enne magama minekut isegi basseinis ja saunas ära käia. Väga värskendav lõpp sellele tervele reisile.

Reedel ehk siis täiesti viimasel päeval käisime hommikul veel ühes teises muuseumis ja ega rohkem aega polnudki, et muid tegevusi ette võtta. Giidid ja YFU esindajad laususid veel viimased sõnad ja siis sõitsimegi lennujaama, kus meie reis sai ilusa punkti. Meil, Copiapo elanikel, oli veel ees 11h bussisõitu, aga see möödus enamjaolt magades ;)

Selline oli minu reis ja tõenäoliselt siiani kõige meeldejäävam mälestus vahetusaastal. Väga kahju, et see nii lühikest aega kestis, kuid jälle olen omaette kogemuste võrra rikkam. Nüüd on jäänud vaid veel viimased kuud ja juba varsti viib mind lennuk hoopis Tallinnasse.

Kõike head ja ilusat kevade algust mu eestlastele!

Sandra ♡