Aastalõpp palmi all

Hei-hei! Nii kiirelt ja vahvalt on möödunud aasta 2024. Pühaderohke aastalõpp on toonud minu ellu taaskord uusi kogemusi ning väärt mälestusi. Jõulud nagu jõulud ikka, kuid millisel moel möödusid need Tšiilis?

Jõululaupäeval oli minu perel plaan minna vanaema juurde, et tähistada pühi sugulaste seltsis. Kokku oli meid ligi 20 + kaks koera. Traditsioonilise õhtusöögiga alustasime kell 9, kuid enne seda tuli kõik kenasti valmis seada. Kuuse alla hakkasid tasapisi kingitused kogunema ning samamoodi kogunes ka rahvast. Eestlastele tuttav jõulupraad, mis koosneb verivorstidest, kartulitest ning hapukapsasalatist, oli siin küllaltki erinev. Enne sööma hakkamist ütlesid osad inimesed tooste, peamiselt koosolemise ning jõuluaja terviseks. Minu host-ema tegi sama, kuid tema tegi toosti mulle ja Jolinale, sest oleme oma peredest nii kaugel, mis oli tõsiselt armas. Pearoog oli meil riis koos lihaga, kuid laualt võis veel leida minikrevette, salateid ja otseloomulikult ka saia. Joogi poolest olid lastele valikus Coca-Cola ning üks teine karastusjook, kuid täiskasvanud said juua õiget Tšiili veini. Soolasele järgnes muidugi ka magustoit, nagu ikka Tšiilis kombeks. Selleks oli banana split, mis on Ameerikast pärit magustoit banaanide, jäätise, vahukoore ning soovi korral mõne maguse kastmega. Seda ei oleks ma kindlasti oodanud jõululaupäeval, aga maitsev oli ta kindlasti.

Söömisega lõpetasime pisut enne kella 11. See aga tähendas, et tuli aega parajaks teha enne südaööd. Läksime linna peale jalutama ning tegime paar pilti keskväljakul. Tänavad olid väga rahulikud, kohtasime vaid paari inimest ning koera. Pikaks meie jalutuskäik ei jäänud, sest varsti pidimegi juba sammud tagasi suunama, et kinke avada. Kui Eestis on jõulud pigem püha, mida niivõrd usuga ei seostata, siis Tšiilis tähistatakse ikkagi Jeesuse sündi. See tähendab, et kell 00:00 laulsime meie Jeesusele sünnipäevalaulu, mille saatel asetati kuju väikesest Jeesusest kuuse alla. Minu pere küll ise liiga usklik ei ole, seega see oli üks vähestest kordadest, kus ma sellega ise kokku puutusin. Peale laulmist kallistasid ning soovisid kõik üksteisele häid jõule ja lõpuks võis alustada ka kingiralliga. Igale inimesele jagati kingid kätte ja melu oli oi kui palju. Kes sai uue telefoni, kes kampsuni, rõõmu oli igal pool. Mina sain kingituse Jolinalt, oma host-emalt ning tema tütrelt, keda ennast seal kohal ei olnud.

Kingitustega asi lõppes ning kõik hakkasid vaikselt koju minema. Mina jõudsin koju umbes kahest öösel, aga magama läksin ikka peale kolme, sest jutustasime perega veel niisama õhtu lõpuks. Sellele järgnes mul muidugi ka mõnus uni nii, et magasin poole kaheni päeval :D

Peale jõule jõudis kiirelt kohale ka aastavahetus, mille minu pere koos kahe peretuttavaga saatis mööda mereäärses linnas Caldera. Sinna läksime 31.detsembri päeval ning tagasi koju jõudsime 5.jaanuaril. Calderas rentisime ühte maja ning tundus küll nagu vedasime terve elamise sinna kaasa: toit, voodipesud, laualinad, mitmed köögitarbed ja isegi ahi!? Ütleme nii, et asju oli palju. Tol päeval me suurt midagi ei teinud, sättisime end valmis keskööks ning lõunatasime niisama. Pisut enne uue aasta saabumist läksime mere äärde, sest seal lasti ilutulestikku (Tšiilis on keelatud iseseisvalt ilutulestikku lasta, seda võivad teha vaid teatud kohtades sõjaväelased). Rannas oli küllaltki palju inimesi, kõik olid end sisse seadnud ning ootasid südaööd. Eestiga võrreldes oli inimestel väga palju dekoratsioone ja mitmeid kaunistusi. Ka mina ja Jolina saime endale vahvad maskid ette. Kui kell lõi 00:00 siis kallistasid ja soovisid kõik üksteisele head uut aastat, väga sarnane jõuludele. Samuti pidime ära sööma 12 viinamarja, mida õhtu lõpuks kindlasti palju rohkem sõime ;)

Enne lahkumist ütles minu host-ema, et soovime politseinikutele ka head uut aastat, sest neile ju ometi ei soovi keegi. Läksime ja kallistasime täiesti võõraid politseinikke ja jäime nendega pikemalt vestlema. Minu jaoks täiesti uskumatu, et nii lihtsalt on võimalik võõraste inimestega suhtlema jääda ning ette rutates võib öelda, et lõunatasime samuti nendega veel paar päeva hiljem.

Ülejäänud päevad veetsime me rannas ujudes ja puhates. Minu jaoks oli esimene kord, kui sain tõeliselt ookeanis ujuda ja seda imeilusat vett tunda. Tõepoolest oli vesi helesinine, soolane ning väga puhas. Kindlasti oleneb ka rannast, aga Caldera piirkonnas on mitukümmend erinevat randa, kust meie valisime ikka eriti ägeda. Muud märkimisväärset me selle puhkuse ajal ei teinud, aga meelde jäi see kindlasti positiivselt.