Nüüd ongi...kõik?

Hei-hei! Täna ehk 27.juunil seda postitust kirjutades saan ma öelda, et olen jõudnud Eestisse. Tegelikult maandusin juba eile, aga käed jalad on tegemist täis olnud. Mis siis aga vahepeal üldse toimunud on?

Peale meie imelist reisi Torres del Paine rahvusparki hakkasin vaikselt harjuma mõttega lahkumisest. Juba alustasin ettevalmistustega hüvastijättudeks ja 'viimasteks kordadeks'. Aega jäi iga hetkega aina vähemaks ja üritasin nautida kõike täie rauaga.

Aprillis tegime kodus empanadasid, tähistasime koolis raamatu päeva ja tegime liiga palju meisterdamist. Tõesti, Tšiilis tuleb väga tihti osta värvilist paberit ja liimi, et kooli jaoks projekte ja plakateid teha. Raamatu päeva tähistati samuti kostüümide ja igasuguste kunstiliste elementidega, mida teistele esitleda. Muud põnevat selle kuu jooksul eriti ei teinud, pigem puhkasin kodus.

Mais aga toimus meil YFU Tšiiliga viimane orientatsioon, mille veetsime Santiago lähedal kohakeses San Felipe. Seal võtsime lühidalt kokku meie terve aasta ja tegime plaanid viimaseks kuuks. Nii tore oli jälle teisi vahetusõpilasi näha, sest nemad tõesti saavad kõige paremini sellest kogemusest aru. Sellele lisaks vaatasime mais Villuga Eurovisiooni, kus elasime kõvasti Eestile kaasa. Käisime ka järgmisel päeval pisikeses lõbustuspargis, mis ajutiselt Copiaposse tuli.

Juunis kisusid asjad küllaltki kiireks. Kõike tuli teha viimast korda. Viimane kontrolltöö, viimased poetiirud ja viimased kallistused. Viimaseks koolipäevaks olid klassikaaslased mulle ja Jolinale ettevalmistanud mõned kingitused ja kirjad. Klassijuhataja korraldas meile ka võimalikult sarnase lõpuklassi lõpetamise, et me saaks selle kogemuse kätte. See päev igaljuhul oli täis pisaraid ja hüvastijätte. Teine kurvem päev oli minu jaoks viimane võrka mäng, kus trennikaaslased olid mulle samuti pisikese üllatuse teinud koos kirjade ja lillekimbuga. Viisin neile selleks päevaks ka eesti komme proovida ja see jäi mulle väga armsaks mälestuseks. Muud hüvastijätud olid perega, kus sõime lõunat ja niisama vestlesime.

Mis puudutab nüüd lahkumist, siis see oli päris keeruline. Majast, mis oli saanud minu koduks, välja astumine oli jube. Kõige raskem selle juures oli, et ma ei tea järgmist korda kui ma sinna naasen. Peale seda pidime sõitma bussijaama, sest Santiagosse läksime 11h bussiga. Jätsin viimast korda hüvasti oma kallimatega ja seadsin end valmis pikaks sõiduks. See möödus pisarate ja kurva muusika saatel, aga see tähendas vaid üht: Copiapost oli saanud minu teine kodu.

Peale bussisõitu pidime veetma päeva Santiagos ühes hostalis, sest lend läks alles järgmisel päeval. Õnneks koju minnes pidime vaid ühe ümberistumisega minema, aga reis venis ikka väga pikaks, sest mõlemad lennud jäid hiljaks. Magada ma ei saanud, aga jõudsin kenasti kohale. Moment, millest ma olin juba pikalt unistanud, sai siis tõeks: oma pere ja sõprade kallistamine esimest korda. See oli üks korralik rahulolu tunne, sest see aasta oli saanud läbi.

Väga raske on kõike sõnadesse panna, aga kõige lihtsam ongi öelda aitäh. Aitäh mu pere, sõbrad, toetajad ja yfukad, ning aitäh ka neile, kes tõenäoliselt seda ei loe: mu tšiili pere, sealsed sõbrad ja mu õpetajad. See on olnud uskumatu kogemus ja ma olen nii tänulik, et mul selline võimalus oli. Ei, see aasta ei olnud parim aasta mu elus, aga tean üht: see oli MINU aasta.

Eks tagasi on ikka keeruline vaadata, sest nostalgia tuleb kimbutama, aga kindlasti ei ole ma enam sama noor, kes eelmine august astus sellele lennukile Tallinnas. Olen õppinud nii palju uut, saanud uusi õppetunde, näinud maailma täiesti teistuguses riigis ja veel hunnik muid asju. Kindlasti nõuab Eestis taas olemine harjumist, aga nüüd on mul mitmeid sõpru üle maailma, kellega seda jagada.

Kas nüüd ongi siis kõik läbi? Kindlasti mitte. Tahan jätkata YFU vabatahtlikuna ning praktiseerida igapäevaselt oma hispaania keelt. Terve see kogemus ongi mulle näidanud, et see ei ole lihtsalt aasta, mis sa veedad välismaal, vaid ka kõik, mis tuleb enne ja pärast.

Niiet veelkord aitäh kõigile, kes lugesid, vaatasid või toetasid, sest see postitus oli nüüd viimane.

Sandra ♡