Holaa!
Kuu aega Tšiilis on möödunud hirmus kiiresti. Täiesti uskumatu mõelda, et ma tõesti olen siin juba nii pikalt olnud. Selles postituses räägingi veidi sellest, kuidas mina olen harjunud uue eluga ja millised on minu emotsioonid sellega seoses.
Alustame, nagu ikka, algusest. Esimesed päevad uues kodus, uus keel ja uus kliima. Tahaks öelda, et täiesti üksi teisel pool maakera, kuid ometi ei ole ma end üksildaselt tundnud. Tean väga hästi, et on hulgaliselt teisi õpilasi, kes kogevad täpselt sama ja see lohutab mind ;)
Esimestel päevadel oli palju uut, mida vaadata ning kogeda. Kõik oli väga põnev, isegi toidupoodi minekut ootasin huviga. Mul endal eriti suurt keelelist šokki ei olnud, sest mõistsin siia jõudes isegi paremini keelt, kui ma Eestis arvasin. See küll ei tähenda, et ladusalt rääkida suutsin, kuid mõistsin piisavalt hästi vestlusi, et mõte kohale jõuaks :) Varasemalt oli ikka hirmutatud, et tšiilikate hispaania keel on täiesti erinev, aga mul pole küll midagi ette heita.
Aga nüüd, tõenäoliselt kõige olulisem teema, mis sellise kogemusega kaasneb: koduigatsus. Ma arvan, et vahetusõpilased nõustuvad, kui ütlen, et seda on küllaltki keeruline kirjeldada. Mul näiteks ei ole tulnud kordagi sellist tunnet, et astuks nüüd lennukile ja lendaks Eestisse tagasi. Tean väga hästi, miks ma otsustasin minna vahetusaastale ning paar raskemat hetke minu arvamust ei muuda. Sellegipoolest ei saa ma väita, et minu elu Eestis on täielikult blokeeritud. Olen kursis oma lähedaste eludega ja eks seda on kindlasti kummaline näha. Minu arvates võib koduigatsus, kui tunne, väljenduda just väikeste asjade puhul. Oma isikliku näitena saan tuua laulu-ja tantsupeo. Koolis pidin tegema tutvustava esitluse Eestist ning endast ja sinna ei saanud ma lisamata jätta ka laulu- ja tantsupidu. Otsisin selle jaoks sobilikke videosid ja siis tekkis küll väga rahvuslik, kuid veider tunne. Ma ei nimetaks seda koduigatsuseks, aga selline hetk paneb mõtlema küll oma kallile Eestile ning elule Euroopas. Usun, et minust on eriline patrioot siin saanud :D
Järgmine oluline muutus minu jaoks on siinne kliima. Ei saja ei lund ega vihma, kuid aastaajad on tagurpidi. Mõtlesin küll, et mis see Tšiili talv ikka nii külm saab olla, aga seda võin küll kinnitada, et soe see ei ole! Santiagoga võrreldes on Copiapó kindlasti soojem, sest see asub kõrbes, kuid lühikesi pükse olen ma vaid paaril korral kandnud. Isegi 25 kraadiga võib jahe hakata, Eesti soojaga seda võrrelda ei anna. See-eest on UV üsna kõrge ka jahedatel päevadel, niiet päikesekreem on kohustuslik.
Soojusele lisaks ei saa unustada maavärinaid, mida olen siin juba kahel korral kogenud. Sõna "maavärin" ei tohi aga ära ehmatada, sest siin ei ole need üldse tugevad ning on väga tavalised. Tšiilis kutsutakse neid temblor'ideks, mis on nagu kerged raputused. Osad inimesed isegi naudivad neid :) Enda kogemusest võin öelda, et esimene kord oli väga-väga hirmus, sest see toimus öösel, kui ma üksi oma toas olin. Kohalikud koerad hakkasid haukuma ning maja hakkas kergelt rappuma. Mu süda puperdas veel pikalt peale seda, kuid midagi hullu see tegelikult ei olnud. Eks algne šokk, muud midagi. Teisel korral sättisin end kooliks valmis, kui taas raputama hakkas. Seisin rahulikult oma toas ja jätkasin oma juuste kammimist, hommik nagu hommik ikka :)
Pildil on info 31.augusti maavärina kohta, mis Copiapós oli magnituudiga 4.0.
Viimasena, tuleb paar sõna ka kooli kohta öelda. Kahjuks olen mina koolis käinud siiani vaid nädal ja pool, kuid üllataval kombel hakkan sellega juba vaikselt harjuma. Ootasin pikalt kooli, sest rutiini puudus ajas vahepeal pea ikka täitsa sassi. Hommikune äratus on minul kell 5:45, mis on kohe kindlasti liiga vara. Kooli sõites mõtlen unisena tihti, et Eestis ma veel sellel kellaajal magaksin, aga mis seal ikka.
Rääkides koolielust, siis inimesed on väga toredad, nagu ma ka varasemalt maininud olen. Kindlasti ei saa nende peale lootma jääda, et iga hetk sinuga rääkima tulevad, aga tihtipeale küll :) Eks ma ise püüan ka suhtlema minna, isegi kui ma tegelikult palju tarka öelda ei oska, sest tore on igal juhul. Teisest küljest on vahest isegi mõnus üksi olla, sest pidevalt hispaania keele rääkimine on väsitav ja pea peab puhkama.
Koju jõuan ma umbes 17st, sest kool lõppeb 16:15 ja koju sõidutab meid meie host-ema sõber Hugo. Siiani pole veel suuri kodutöid olnud, kuid projekte aina koguneb. Nii palju, kui mulle siiani paistab, teevad tšiilikad väga palju projekte ning meisterdamist. Pean tunnistama, et kodutööde tegemist ma isegi siin naudin, sest see tekitab tunde, et elangi tavalist elu ja õpin nagu iga teine koolilaps ;)
Sellised olid minu esimesed muljed ning kogemused. Aeg näitab, mis edasi saab ja kuidas mu mõtted muutuvad :)
Kõike head!
Sandra ♡
Comments